in a ootamise liin

tegelikult läks muidugi hoopis teisiti. marge helistas, et tule neile. läksingi, vennapoja rattaga. sadul vastu maad ja vasak sääremari siiamaani nagu poleks päris minu. marge juures olid marge ja marge pere, marge külalised ja marge kodus nahkdiivan koos tugitoolidega, mille peale ma üle reageerisin ja millest siinkohal pikemalt juttu ei tee. või et ehk siiski kiire küsimus: teile nagu meeldivad nahkdiivanid? siis sõime saslõkki, mis oli suht kõrbenud, sest ega teate, saslõkilihatükke EI TOHI liiga väikesteks lõigata, nadon marinaadi sees isegi nagu ära marineerunud; kiirelt ära küpsetada ja nagu korralik toit ikka, mitte kuivand kribud. ma võiks toidust veel rääkida, aga teine kord, kõht läheb tühjaks niiviisi. siis saatsin eliinale sõnumi, et mistateeb, ta oli 1 õues, kus rohelisel murul olid punased trummid ja noored kõhnad pikkade juustega inimesed (teinekord jäi tuvastamata, kummast soost). lõke pandi põlema ja kustus ära ja pandi uuesti põlema selle aja jooksul, juua eriti polnud meil kaasas midagi ja lapsed olid väsinud ja läksime siis tagasi. mul oli igav minnes ja igavolemise raames tegin ennast ilmselt paar korda lolliks ka, sest ega ma olin selgelt rohkem joonud, kui kaineks jäämiseks kasulik on. siis me ei läinud lauluväljakule osadega koos, vaid panime henri magama ja läksime tagasi marge õue. mina sain marge viimase konjaki, millest suurt kasu ei olnud, sest ma ei jäänud eriti rohkem purju, kui ma niikuinii olin juba, ja valge vein tundus limonaadina, mis on liiga väikeses pudelis ja selle vähese kätte saamiseks pidin ma kõvasti pingutama, sest et ega koordinatsioon polnud enam sama, öö käes jms. siis mingihetk marge ütles, et toome kitarri õue ja ta mees ütles, et pigem mandoliin, kusjuures toodi mõlemad, aga peamine oli siiski laulik, mis nendaga kaasa tuli, ja mille me enamvähem läbi laulsime. või jäime kuskile s-tähe juurde, aga kell oli viis ka juba. enne viit paar tundi tuli veel 1 inimene, kelle pärast peaasjalikult ma sellise pealkirja panin, mõttes et jaanipäev on sellepärast hea asi, et helistavad inimesed, kellest sa arvad, etnad tõenäoliselt võiksid helistada ja see on nagu kindel asi ja siis keset ööd helistavad inimesed, kellest sa pole kindel, etnad helistavad ja kui nad helistavad, siis enamvähem su maailm korraks teeb paar kiiremat tiiru ja niisama põrkab paar korda siia sinna. sest teinekord on lihtsalt puudutust vaja. aga urmas, see, kuidas me siidilipp ja hõbepurjed laulsime selle teistsuguse viisiga, see oli ilus, ja ma oskan nüüd ka, et salmi tuleb alustada ülevalt ja järgmine kord tuleb veel paremini välja. järgmisel päeval olid nagu süümekad natuke ja ennast mitte liiga tugevalt tundes koristasin korteri ära. ratas on siiamaani marge juures, täna pidin ära tooma, aga vihma hakkas sadama. kuigi ma ise räägin siin kõigile, et vihm on jube mõnus ja koer ka seisis keset hoovi vihma käes, nagu poleks mingi asi, sest sa kuivad ära pärast ju. enam nii väga ei ootagi.