nagu umbes iga kord läheb nii, et kõrvetad keele ära esimesest vorstist hammustatud esimese suutäiega ja siis keel valutab terve õhtu otsa.

ma lõhnan nagu põlenud puu. ise seadsin puud lõkkeks, ise sain teise korraga lõkke põlema, ise sätin iga paari minuti tagant tooli uude kohta, sest tuul ei suuda otsusta, kust puhuma jääda. mis siis, et olen samahästi kui üksi, mis siis, et pigem oleksin kusagil mujal. mis siis, et praegune hetk on pigem laenatud kui auga välja teenitud. pean minema puid lõkkesse juurde panema.

headjaani.