kiri, vahe, märk (ehk mida teha, kui on, mida teha, aga ei tee)

kõigepealt, nagu sa tead, mulle hirmsasti meeldivad komad. moodustan, kui võimalik, võimalikult komarohkeid lauseid. õiendan, kui komasid ei ole. õiendan, kui komad pole õiges kohas. õiendan veel rohkem, kui komad on vales kohas. koma panemine on puhas lust ju, pange ometi! samas mulle meeldib moodustada ka täiesti komavabasid lauseid.

edasi, mitte vähem ei hooli ma punktidest. nendega on pisut paremad lood. see jääb ikka meelde, et lause lõpus punkt on. aga teised lauselõpumärgid? seesama hüüumärkki! alakasutatud! ja küsimärk? kas sa tead, et kui lause algab küsivalt, ei pea sa selle lõppu ilmtingimata küsimärki panema?

vaata, loe, kuula lauset. kui kirjutad, loe lause endale ette, mõtle, kus sa hingaksid, mida rõhutaksid, vaata, kus hingad, mida rõhutadki. reeglid on jee meeles, aga sa ju kuuled oma keelt iga päev, kuulad seda, loed oma keelt iga päev, kirjutad seda iga päev. võta sõna ette, lauselõik ette, lause ette, näe vaeva, võta see vaev, võta vaev teha see, kuidas sa ennast väljendad, õigeks.