see oli hea nimega raske blogi. me oleme liiga üksi, et midagi koos teha. mul on praegu muidugi ainult väsimus ja palavik, palavik ja väsimus, küünlad ei põle, maalt toodud asjad on lahti pakkimata, telekas on film, mida pole näinud ja ei jaksagi vaadata, kuigi oleksin tahtnud; kuulen teilt asju, mis on nii lähedased ja nii kauged, ja ma kaon teie asjadesse ära oma suure ja saamatu südamega ja armastan teid kõiki sellesama suure ja saamatu südamega. ja ei oska midagi teha. niisiis teen seda, millega ma hakkama saan.
sest igaühel on ta enda nutud, minul täna isa haual ja ema urni juures, kuigi pärast neid nutte saad aru, kui tugev on tegelikult üks inimene.

niiet, see blogi on nüüd suletud.