eternal flame

õues on soe, inimesed on ennast liiga paksult riidesse pannud ja higistavad. kalendri järgi on sügiskuu, ei peaks nii palav olema, nad tunnevad ennast halvasti, suruvad käed vastu külgi ja pigistavad käekotti sõrmede vahel: tuleks juba minu peatus, saaks siit välja.

eile tuli üks vanem mees bussipeatusesse ja minuni jõudes küsis: kas buss tuleb varsti? ma ju tean neid, haiglast just välja saanud, liiga kaugelt või liiga terved, et keegi neile järele tuleks, küsivad, kas selle bussiga saab kesklinna, mu buss läheb kell see ja see. alguses oled tõre, siis see vahetus sulatab su, sa saad temast aru, oled ju isegi olnud võõras võõras linnas, pealegi teeb haiglasttulek inimese kuidagi tähtsamaks, ma ei oska seda seletada, kuidas, aga teeb. kui ma ükspäev olin peatuses koos ühe vana mehega, kes kepile toetudes ütles just täpselt õigete sõnade, õige tooni, õige olekuga, et küll ikka on palju autosid, rääkis lihtsalt sellest, mis ümberringi toimub, kui mingi buss tuli ja ma ütlesin, et sellega saab ka kesklinna ta ei läinud selle peale, vaid ütles, et läheb sellega, millega mina lähen, siis ma mõtlesin, et ma tahaksin, et ta oleks mu vanaisa. ja see vana naine, kes täna hommikul oli sellepärast bussist maha jäänud, et see tee, mida ta tundis, oli üles kaevatud ja ta nägemine oli õige vilets ja ta ei näinud, kust tee bussipeatusesse läheb (õnneks keegi oli ta ikkagi üle kraavi aidanud): kui ta mu käest küsis, millal järgmine 12 läheb, et ta ise näeb ainult tumedat bussikogu, ma oleksin tahtnud jääda ja ta bussi peale aidata, aga mu marsa juba paistis ja ma olin niigi hiljaks jäänud. loodan, et keegi teda aitas.

see teeb kõik veel valusamaks. see nagu ei lase unustada, et ma ei olnud, ei ole piisavalt hea omade vastu; püüa siis olla hea vähemalt võõrastele.

buss pidurdab liiga järsult, keegi karjatab, ehmun. tuleks juba minu peatus.

hommikud on nagu ikka, olen ma siis maganud või mitte, ja ma teen kõiki neidsamu asju mida alati, aga servad on teravad ja ma löön ennast ära vastu vanniseina ja lõikan kohvitassiäärega huule katki ja riided hõõruvad mu naha marraskile.

küünal peab kogu aeg põlema.

ja lilli kastes hakkn ma alati nutma, ka kahekümne aasta pärast, kui ma siis veel elus peaksin olema.