piece of orange chocolat, cup of tea

istub arvuti taga päikeseprillid ees. laenatud. sest kardinaid ikka ei ole. kaalun palatist teki näppamist ja akna ette naelutamist. muidu on põnev, kaunid (võino lähedased kaunile) mehed käivad uksest sisse-välja, põhiliselt puurivad, kes ei puuri, ajab niisama juttu. täpselt tean ära, kes millal, kellega ja millega tööle tuleb ja töölt lahkub (eelmisest majast anti mulle ülesanne kõik vabad poissmehed üle vaadata, ma muidugi vaatan ka, aga kardan ma neile seal küll ei räägi nendest). ma küll paljusid ei tunne, aga missiis. näod on tuttavad juba, mis ilmselt tingib selle, et hakkan neile tänaval tere ütlema, sest igaks juhuks peab tuttavale näole tere ütlema tänaval, äkki on kaugelt sugulane, kes muidu jätaks sulle päranduse pärandamata, mis siis, et te olete kohtunud 1 kord 20 aastat tagasi vanatädi juubelilauas. alati peab olema viisakas, iial ei või teada, millal see kasulikuks võib osutuda. aigeid inimesi näen ka päris palju. mõnest ei saaks arugi et haige on kui luitunud paar numbrit liiga väikest või suurt pidsaamat seljas ei oleks. ma arvan kui ühte palatisse satuvad inimesed, kelledest ühel on liiga suur ja teisel liiga väike pidsaama nad võiksid omavahel ära vahetada need, siis saaksid ju parajad. kuigi ega see pole vist hügieeniline. ja omast käest tean, et haigel inimesel on suht ükskõik, kuidas ta välja näeb.
ostsin palju uusi asju endale võõra raha eest, homme saan kätte. näiteks paberihundi ostsin, ma arvan sellest te saate veel kuulda, samuti ostsin värvilisi pabereid ja pliiatseid ja igasuguseid kaasi. nüüd on tunne, nagu hakkaks kooli minema. samuti suutsin täna hommikul tekitada poolt maja hõlmava paanika, aga sellest ma lähemalt ei räägiks. samas ma arvan ma võitsin enesele seeläbi palju mitte küll eriti ilusaid, aga kasulikuks osutuda võivaid sõpru. ja sain teada, et paanika tekitamine tuleb mul endiselt hästi välja.
kurvem uudis on see, et 1 mees, kes meil kolida aitas, on nüüd osakonnas haigena siruli. ma küll aitasin neil ise ka kaste tassida ja ega see raskuste tõstmisest tingitud haigus ei olegi, aga ikka on paha tunne. peaks minema vaatama teda homme.
šokolaadipuudus on. puhketuba oma meetriste šokolaadivirnadega jäi ju maha ja nüüd mu keha annab peaasjalikult peavalu kasutades märku, et ära jama, anna kommi. õnneks on mul r-kiosk kohe 15 meetri kaugusel. kioskitädi juba kaugelt naeratab, kui mind tulemas näeb ja ühte kätte haarab geisha ja teise pudeli vett. see on nagu vanasti klubitallinnas, et piisas mul vaid baariletile läheneda, kui baarman v baaridaam juba valas mulle absinti klaasi.
see ongi enamvähem kõik, mis mul öelda on.