mul on täna juba hommikust saadik olnud kohutavalt kurb olla. lausa hingehalvavalt. kusjuures põhiline on see, et polegi nagu millegi pärast kurb olla. vastupidi, reede jms. asusin siis käepäraste vahenditega kurbuse vastu võitlema. mis on parim ravim masenduse vastu? muidugi šokolaad. läksin puhketuppa. meil on selline puhketuba, kus on alati šokolaadi. alati. noja täna ei olnud. puhketuba ise meenutas laatsaretti. loppis nägudega naispersoonid lösutasid diivanitel ja soigusid omaette. tavapärasest naljast ja naerust mitte turtsatustki. keegi masseeris kellegi kaelasooni. üheskoos võtsime vastu otsuse esitada juhile ettepanek tööviljakuse jms tõstmiseks seada sisse massaažituba. massöör peab vastama meie äärmiselt kõrgetele nõudmistele, mis sisaldavad muuhulgas kriteeriume noor, ilus, mees ja vähese jutuga. abi saamata lahkusin puhketoast, et suunduda koridori lõppu majasekretäri juurde, et pisut lobiseda teemal et ei tea, kas l-il on armuke, kuidagi kahtlaselt kena näeb välja. aga majasekretär tegi käskkirja. lonkisin pea maas jalgu järele vedades tagasi oma tuppa. mõnikord kui ma olen oma toast kaua eemal viibinud kastavab mu laud mu puudumise ajal laua peale pirni, assortiikarbi, kauni kaardi või lilleõie vms. täna ma oleksin olnud rahul ka karamellikommiga. aga ei midagi. nüüd ma ei teagi, mida teha. läheks vaataks uuesti puhketuppa?